Vahtra talu lugu
Talumärk
Kord kohtusid Peterburis Karl Vaher, kes õppis seal juustumeistriks ja Kristiina, kes õppis kodumajandust. Karl oli küsinud Kristiinalt: ”Kust kohast Sina pärit oled”. Kristiina vastu: ”Mina olen Peterburi preili.”
Peale kooli lõpetamist kohtuti taas Abruka saarel, kus Karl oli Abruka mõisa juustumeister, aga Kristiina kodu oli saarel. Polnud Karli üllatusel piire, kui väikesel saarel jalutab vastu „Peterburi preili“.
Karl Vaher ja Kristiina abiellusid 30.jaanuaril 1911.a. Koos hakati rajama Vahtra talu, kus täna jätkab vanavanaisa jälgedes Rein Lember
Tänane päev talus
Täna majandab talus Kristiina ja Karli lapselapselaps Rein. Talus tegeldakse loodushoiutöödega, loomakasvatusega ja turismiga ja seda kõike loodust säästvalt, sest eks ole Abruka oma ainulaadsusega ainuke.
Ühtejärge valmis 11 kohaline puhkemaja, väliterass, pallimänguväljakud . Üheks atraktsiooniks on ka vanad kaluripaadid. Aktiivne saare külastamine algab mai keskel ja lõpeb augusti lõpul. Kuid ekstreem külalisi jätkub ka talvisel ajal üle jää sõitmas. Johtuvalt talu asukohast(väikesel 8,8 km² saarel keset merd)on rõhk pandud saare loodusliku omapära tutvustamisele läbi saart läbivaid ekskursioone-tutvustades Lippmaa pärna, vana mõisa aset, helisevat kivi, vana sadamat Vesiaeda, Abruka rahva seltsimaja jne. Saar küll väike, aga näha on palju ja toimetamist saarel rohkesti.
Saare külalised.
Lugu on selline, et meil ei käi turistid, meil käivad külalised ja neid on siia kokku sõitnud igast ilmakaarest. Mõned nädalad tagasi käisid just leedukad, kes olid saarest vaimustatud ja kellel kallal sai aasitud, nautige nautige, teil ju saari pole. Vot sellised huumorimeelsed, sõbralikud ja avatud on meie külalised nagu on seda neid vastuvõtvad abrukalased. Aga nähtud on neid saksast ja soomest, poolast ja rootsist, ameerikast ja hispaaniast. Rõõm on selle üle, et üha enam võib külaliste seas leida eestlasi, kes saarele tulnud selleks, et avastada eestimaa üht kaunimat ja omanäolisemat paikka.