Abruka saare laialehine salulehtmets on Läänemere mail ainulaadne, sest see on väidetavalt jäänuk soojematest kliimaperioodidest ja sarnaneb oma varjuarmastava taimestiku poolest Lääne-Euroopa pöögimetsaga. Saart läbib loode-kagu lõunasuunaline kaheks osaks hargnev seljandik. Laialehised metsad ongi levinud peamiselt nendel seljandikel.
Laialehises metsas kasvavad peapuuliigina valdavas enamuses pärnad, sekka vahtrad, jalakad ja saared. Vähem leidub kaske, haaba, kuuske ja tamme. Kõrgemad puud küünivad kuni 30 meetrini, puude iga ca 100 aastani, jalakate ja pärnade vanuseks loetakse isegi 110-200 aastat.
Mets on rikas ka samblike poolest: maksasamblikud, lehtsamblikud (Parmelia-liigid) ja põõsassamblikud(Ramalina-liigid).
Alusmetsas kasvab massiliselt sarapuid, kuslapuid, magesõstraid, näsiniint, vähem pihlakaid ja viirpuid, türnpuid ja toomingaid. Haruldastest taimeliikidest kasvavad salulehtmetsas: pori nõiakold, uimastav varesputk, roomav akakapsas, varju- püsikluste, karulauk ja paljud käpaliste liigid. Botaanikud on registreerinud oma uurimisretkedel 16 käpaliste liiki, millest haruldasemad on püramiidjas koerakäpp ja I kaitsekategooria liik lehitu pisikäpp, mida on saarel kohatud seni vaid kaks korda – aastail 1907 ja 1918.
19.sajandi metsakirjeldused ja hilisemad metsakorraldused näitavad, et Abruka saare praegune metsakooslus ei ole siiski pärit aastatest 2800-3200 e.m.a, millega seostatakse atlantilist kliimaperioodi. On uuritud Abruka metsakoosluses viimasel paarisajal aastal toimunud muudatusi ja nende põhjuseid, mille tulemusena on välja kujunenud praegu saarel levinud esialgsetest erinevad metsakooslused. Metsanduslikud uuringud näitavad, et praegune metsakooslus on tekkinud 19.saj. alguses laialdaste lageraiete käigus uuenenud metsapõlvkonnana.
Täpsema ülevaate Abruka metsast saab esmakordselt 1790. aasta saare plaani kirjeldusest. Selle järgi kasvanud siin valdavalt suured kuused, sellele lisaks veel kask, sanglepp, haab, vaher ja mõningal määral metsõunapuu. Metsa üldsuuruseks oli 323 ha, peale selle oli saarel umbes 46 ha juba loetletud puuliikidega metsailmelisi heina- ja karjamaid ning jäätmaid. 18. sajandi andmed lubavad järeldada, et Abrukal oli tegu liigirikka kuuse-lehtpuu segametsaga, mille sarnast teistel Saaremaa riigimõisatel ei olnud. Peapuuliigiks oli kuusk, mida loeti ainsaks majanduslikku tähtsust omavaks puuliigiks. Mingil määral pidi seal kasvama ka tammesid, vähemalt heina- ja karjamaadel, sest 19. sajandi lõpul sai saare rentnik loa need maad raadata ning raiuda selle käigus ka laevaehituseks sobivad tammed.
1839. aastal domineeris Abrukal valdavalt kuusk, millele järgnesid sel ajal juba majanduslikku tähtsust omavaina kask, haab ja sanglepp. Laialehistel puudel majanduslikku tähtsust ei olnud, neile pakkus mõningat kaitset ajalooline traditsioon, mis keelas neid raiuda. Osalt saab just sellega seletada laialehiste puude säilimist lageraielankidel. Küll pidid aga looduslikule metsauuendusele jäetud kuuseraiesmikud Abruka tingimustes paratamatult metsastuma lehtpuudega, eeskätt kasega. Seda protsessi takistada võivat hooldusraiet saarel ei tehtud.
Järk-järguliste kuuse väljaraietega vähenes kuuse osatähtsus puistutes ja 1898.a. oli puistute liigilises koosseisus toimunud põhimõtteline muudatus, mille tagajärjel kuusikuid oli järel vaid 11% Valitsevateks olid kuuse-lehtpuu segametsad. Liigirikkusega paistis eriti silma saare loodepoolne (hilisem looduskaitsekvartal), vähemal määral ka kagupoolne metsaosa.
Kuigi kuusk andis head looduslikku uuendust, jäi ta hilisemas kasvus kängu. Eeskätt madalamatel maadel oli ta juba raieküpsuse saavutamisel (80 aastat) kahjustatud juuremädanikust, tema puitu hinnati tehnilistelt omadustelt madalaks ja seetõttu kasutati teda valdavalt küttena. Raiesmikud uuenesid lehtpuudega ning Abruka metsandik määrati nüüd 60-aastase raieringiga lehtpuumajandusse.
Looduskaitseliste ideede arenguga sai ka laiemale üldsusele selgeks, et Abruka metsakooslus väärib riiklikku kaitset, mille korral lageraie, jahipidamine ja metsas karjatamine on igal juhul välistatud. See tõdemus ajendaski Saaremaa Loodusesõprade Seltsi tegema 1913. aastal Balti põllumajanduse ja riigivara valitsusele ettepaneku võtta Abruka mets looduskaitse alla.
Rahvusvahelise tuntuse saavutas Abruka Eesti oludes unikaalse ja väga rikkaliku taimekooslusega tänu Teodor Lippmaa geobotaanilistele töödele. Viimaste tegemise ajal sai saar uue, sünuuside meetodi praktilise rakendamise katsepolügooniks. Olles küll tavaliseks tulundusmetsaks, rakendati Abruka loodeosas 1930. aastaist sisulist kaitserežiimi. Õigusliku aluse andis selleks 1935. aasta Looduskaitseseadus, millele toetudes esitas T. Lippmaa (1937) juba konkreetse põhjendatud taotluse looduskaitseala loomiseks. 3. detsembril 1938 võetigi loodeosas asuv kvartal nr 26 (98 ha) lehtmetsa kaitsealana looduskaitse alla. Keelati tavapärased metsamajanduslikud ettevõtmised, loomade karjatamine jms.
Lubatud oli hädavajalik sanitaarraie, samuti võis valikraietega aastas raiuda kuni 25 tm kuuse tarbepuid. Esialgse kava järgi pidi looduskaitse hõlmama saare metsa tervikuna, kus veelgi rangema kaitserežiimi alla pidanuks minema ürgmetsataoline metsakooslus. Lisaks looduskaitselistele eemärkidele loodeti, et looduskaitsekvartalist saab ka teaduslik uurimisbaas looduses toimuvate protsesside jälgimiseks ja selgitamiseks. Saar tervikuna pidanuks saama turismiobjektiks, kus looduskaitsealal liikumine oli lubatud vaid selleks eraldatud radadel.
Tänaseks on see idee realiseerunud, sest saar tervikuna kuulub Natura 2000 võrgustikku linnu- ja loodusalana ning Abruka mets on tervikuna võetud looduskaitse alla 2007.aastast.