Tekkelegendid - Abruka

RKM II 4, 101/2 (4) < Kaarma khk., Kuressaare v., Lahe k. – Helga Aste < Anna Pihelmann, 86 a. (1947) Sisestas USN, kontrollis ja redigeeris Mare Kõiva 2005

Abruka saare tekkimine Vanasti oldi Abruka saare tekkimisest niisugusel arvamisel: nimelt Põduste jõe kõrgel kaldal olnud vanasti suur kuusemets. Kord sammunud Suur Tõll seda metsa mööda ja vaatanud üle puude latvade merel olevaid võõraid laevu. Selles metsas elanud üks kurg, see oli väga suur, nii et kogu rahvas pidanud teda kuulsaks. Kui kurg aga Tõllu nägi, oli ta nii väga kohkunud ja lennanud merele. Tõll seda nähes kiskunud maast ülesse kuuse kogu juurtega ja visanud kurele sellega järele. Alles merel sattunud kuusk kurele pihta ning andnud talle surmahoobi. Kurg kukkunud merre, millest tekkinud praegune Abruka saar.

Abruka

See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab.
Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.

Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht.

Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist: “See on ju Abruka saar” ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.
E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. – M. Tooms < Jüri Kokk (1927).

Kuidas tekkis Abruka saar

Kui Kuressaares hakati lossi ehitama, pole see Vanakurjale meeldind, tahtnud ära hävitada kõige võõra. Läind Kuramaale, kaevand tüki maad välja, praegu sääl Angerni järv. Võtnud maatüki selga, lendand Kuressaare lossi poole. Keegi oli seda Vanajumalale tääda andand. Ta saand pahaseks, võtnud suure kivi, ning kui Vanapagan oli Kuressaare saamas, viskand pahema tiiva pihta. See on teda vähe kallutand. Viskand veel teise kivi rohkem kere poole, Vanapagan kukkund koormaga merre; tahtnud hüüda appi, saanud öelda: abrruu. Sellest saanud Abruka. Tiivad on praegugi veel näha, üks on Vahasi ning teine on Kaskse. Kivi aga, mis pooleks läks, asub praegu veel Vaherahus, on hiigla mürakas.

ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla < Anseküla khk., Salme v. ja k. – A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
464.

Kuidas Abrugu saar sugend on

Ühekorra, kut Kuresaare võrst hakkand omale seia linna tegema, olnd va Vanapoiss sellepärast hirmus vihane ning tahtand Kuresaare võrsti keige linna ning rahvaga maa pealt ette tükkis ära kautada. Eks taal siis ikka nõud pole ka. Siis läind tene Kuramaale ning hakkand sääl ühte armutu suurt tükki maad välja kaevama, et seda siis seia Kuresaare linna peele tuua. Kas see kaevand ning kraapind sääl ühed ilmad ajad (vaada koos sa siis seokese suure tüki maad välja saad).

Viimaks saand siis see tüki välja, ajand oma selga ning pand Kuresaare poole lindma. See on jo muudugid tääda, koest seokene suur tükk maad välja võetakse, et sõnna suur auk taa jääb. Sääl kuhas peab paergu Kuramaal järi olema. Vanapoiss olnd juba ette üsna Kuresaare lihidal ning mõtlend: vaest mõned seokesed tükid on mool nurja läind, aga jo see ikka korda lihab. Seekorra saa ma ometi Vanadjumalad petta, tema on jo ikka inimessi oort abis. No suur koorm vaibund va mihel püsut teise külje peele.

Vanapoiss nüksand siis paramidi selga. Äkist patsatand jälle sääma tiiba peelt tükk maad mere. (See on jo see Kirju rahu, natuse Abrugust Kuramaa pool üks 28 võrsti.) Vanapoiss kohkund natuse ning vätsind aga edasi. No Vanajumal juhtund jälle nägema, et Vanapoiss siukest tükki tegemas on, muud kut võttand suure kivi käde ning virutand sellega va Vanapoisi sääma tiiba pihta.

Oh sa poiss! Vanapoiss kohkund nenda, et va tagumine ots pääsend ka lahti, see, mis paergu Linnusita sääreks hüüteste, ning see kivi on paergu seal Kassemaa juures meres ka näha, missega Vanajumal viskand oli. No Vanapoiss olnd nenda visa hingega, siis Jumal virutand vasagu tiiba peele ka kaks suurt kivi, siis veel Vanapoiss tulnd oma kandamaga ülalt keerdes.

Tahtand tene siis veel abi hüüda, no suu jooksend vett täis, paljas plurin olnd taga: Abrrroo. Sellepärast hakatud siis seda maad Abrugu maaks hüütema. Nee kaks suurt kivi on paergu teine Vahase maal, teine Vahase ning Abrugu vahel Vaherahus. See kivi, mis Vahases on, see on luhki läind:, teeb, on kou ta luhki löönd või on ta taevalt nii suure jooniga visatud, et ta luhki läind on. Selle järge on inimesed sääl hirmsast tontisid näind, jo va Vanapoiss ikka sääl siis veel pärast viirustamas olnd on.
H II 18, 923/4 (1) < Anseküla khk. – Leppik (1888). Vt. HVM II, muist. 104.
B.

Vanapagana õnnetused

Ennevanast hakketi Saaremaale linna ehitama, inimesi oli muru kombel koos, egaühel oli oma amet; liiva, saue ning kivisi keis kogu, kas kui pailu, õhtast homikuni oli mürin ning kolin, mis kaugele merele kuulda oli. See kolin ning mürin ulatas siis ka üle mere Kuramaale, kus Vanapagan sedakord oli. Vanapagan kuulas, kuulas, küsis: “Mis müra ning kolin see on, mis üle mere säält põhja poolt ää keib?” “Saarlased hakkasid eesele linna tegema.” Vanapagan vihastas: “Ilma mu teedmata, ma taha nende töö näita!”

Suure vihameelega kiskus Kuramaa küljest tüki maad, lükkas merese, pärast kahmas veel teise päntsaka teise pöose, siis hakkas edasi ojuma niisuguse veevoolamaga, ikka kohe Kuresaart. Selle suure veevalliga pidi ta siis Saarema linnategijad keige värgiga ää uputama. Aga asi läks teiseks. Kui ta na arvata kümmekond verstu linnast eemal oli, siis lasti ülalt üks hirmus suur kivi ta va pitka hänna peele; see pani ta ojumise oort kinni. Vat nüd ta kaapis ning raapis, mis paljas veesuits oli taga; aga ei nihtu paigastki.

Viimaks kasvasid maatükid merepõhjaga ühte ning nid es saagid enam edasi. Siis istus ete viimaks keige suurema tüki peele latspersekili maha ning kiskus kahe käpuga hänna kivi alt ää. Mõtles sääl seda asja ete hullupööra: mis kallis nõu neid ikka aitab? nemad kolistavad sääl edasi peele, ning ma ep saa neid keelda mete. Sedamoodi läks ta nõu siis ete üsna notti. Nüd es aita muud, kud hakkas kindlale maale ennast nõutama. Esiti ipas selle tüki peele, mis ta söömakäpa all oli, siis kiskus selle küljest tüki, viskas kaugele merese, üirgas siis sõnna peele, siis sööstas veel ühe korra ning oligid kindlal maal, Muratsi randas. Nenda sai siis Abruku saar sest tükkist, mis ta kõhu all oli, ning Vahasemaa sest, mis ta vassaku käpa all oll, ning Kassemaa sest, mis ta söömakäpa all oli.

Tükk, mis ta Kassemaa küljest kisikus ning põha poole viskas, sest sai Tulbemaa ning säält peelt ippas ta maale. Ka see hirmus suur kivi on paergus Abruku saares veel näha. Sii Muratsi randas mõtles ta ete keikimoodi eese õnnetust, aga ükski asi es taha tale enam lahti minna mete, viimaks ütles: on nad tegema hakkand, tehku edasi peele, aga mina leitsi eesele uie nõu jälle. Et Abruku saar täiesti minu oleks, sellepärast tahan ma senna kindla kivisilla vahele teha, siis veivad ka inimesed senna minna ning keiki neid mina pärin omale.

Selletarist hakkas ta iga ööse maalt põllega kivisi vädama; salaja, ööseti pidi see töö tehtud saama. Aga ühe homiku va loom jähi hiljaks, päike pistas ääre üles, Vanapagan oll sületäävega keske karjamaad alles, sääl pratsasid põllepaelad katki ning Vanapagan katsus, et ta minema sai. See töö jähi jälle käsile. Paar katsid oll niid Vanapaganal nurja läind, aga siiskid et viska ta veel meelt ää, vaid ütles: “Tahan aga veel katsuda…” Laupa ning pühape õhtati keisid külarahvas, noored ning vanad, hulgakaupa kõrtsis tantsimas ja rallimas.

Siis nähti koivalge ees ühte meest eemalt kasemetsast kõrtsi juure tulavad. Kedagi es tunne, kes ta oll, ükski es küsi, kust sa tuled. Oli ta kõrtsi teiste hulka jõudnud, siis oll keige lusti ning rõõmul naagud uus hing sehes. Esimine oll ta tantsijate seas, ehk küll see töö hirmus viletsast läks; sest viimaks tuli nähtavale, et tal teine hobuse jalg oll, mis tantsides otsatu müra ning kolinad tegi, esimine jälle joojate ning riidlejate seas; ühte torkis ta siiapoole, teist sõnnapoole, kellegitele tas anna rahu. Oli nüd õhtast juba ee tükk aega peele rallitud ning riieldud, siis hakkasid inimesed viimaks eese väsind konude ning kistud nägudega koju minema.

Vanapagan jähi äga üksi pümese kõrtsi kolistama. Sääl tegi ta siis sõhukest koled müra, et kedagi teekeija es julge ööseks senna jääda. Viimaks läks asi nii hulluks, et kõrtsimees es tohi ka ööse enam magada mete. Homiku vara, kui teeinimesed hakasid linna minema, siis veel jähi kolistamine kõrtsitoas vagusi. Kõrtsimehel oli nüd ee nõu kallis.

Kuulas ühe ning teise kääst, aga ükskid es tea selle vastu abi. Viimaks ütles kedagi: “Tõstke kõrts tääve maad põhatsi poole, teisele sülda; see peab aitama.” Nenda tehti. Kõrts lammutadi ää ning tehti teisele sülda; siis kadus ete oort Vanapagana kolistamine ning rahva rall. Teekeija võib nüd veel vana kõrtsi künkusi paerguse (kõrtsi) ees näha.
H II 18, 594/6 (5) < Kaarma khk., Muratsi k. < Vaiavere k. – T. Jakson (1890).
C.

Sel ajal, kui kirikuid hakati ehitama ja Saaremaal maalinn oli, tulnud Vanatont Abruka saarega lohistades. Kui Salme kohta jõudnud, hakkanud Salme kuked laulma ja keegi ütlenud, et näe, see ju Abruka saar. Siis köied läinud katki ja Abruka jäänud sinna, kus ta praegu on.
E 56256 < Jämaja khk., Mäebe k. – T. Kaljo < Jüri Kokk, 76 a. (1925).
D.

Abruka

See oll vanasti, kui Kuressaare linna veel olemas ei olnud, või siis, kui teda ehitama hakati ja veel käsil oli. Ainult raekoda oli juba täiesti valmis olnud, muud kõik olnud veel käsil. Vanatondile polevat aga see asi sugugi meeldind, et sinna hakatakse linna tegema, ja võtnud nõuks seda alustet linna enne ära hävitada, kui see valmis saab. Selleks tarvitanud Vanatont järgmist abinõu: kiskunud Kuramaa rannast tüki maalahmakat lahti, ujutanud üle Riia lahe Kuressaare poole, tahtnud selle maatüki Kuressaare linna pääle ajada ning selle Kuramaalt toodud maatüki alla matta.
Olnud juba oma maarahnuga kaunis Kuressaare linna ligidale jõudnud, umbes sinna kohta, mis praegu on Abruka saar, ja oleks vahest selle maalahmaka ka Kuressaare linna pääle lükand ja

Kuressaaret poleks praegu olemas olevat, kui raekoja tornist poleks seda nõu märgat ja Vanakurja või Vanatondi tegevust näht. Ehitajad vaatasid raekoja tornist, kuidas Tont maaga ikka lähemale tuli. Viimati ütles üks ehitajaist: “See on ju Abruka saar” ja kohe jäi Vanatondi maalahmakas merepõhja kinni ning sellest sai Abruka saar, sest nägija oli selle ära nimetand ja sellepärast saigi tast saar, mida praegu Abruka saareks kutsutakse.
E, StK 43, 249/52 (62) < Jämaja khk., Mäebe k. – M. Tooms < Jüri Kokk (1927).
E.

Kuidas tekkis Abruka saar

ERA II 158, 156/7 (3) < Jämaja khk., Torgu v., Mõisaküla < Anseküla khk., Salme v. ja k. – A. Ahurand < Jaak Lepik, sünd. 1871. a. (1937).
F.

(Abruka saar tekib Vanapagana teenri poolt kantud liivast.) Vt. HVM II, muist. 104 A, B.
G.

E 40271/6 < Anseküla khk. – F. Peters < V. Arge (1900). Vt. HVM II, muist. 104 A.
H.

E 52466/7 < Anseküla khk. – V. Arge (1900). Vt. HVM II, muist. 104 B.